Neljal PERGi õpilasel avanes võimalus osaleda 19. oktoobri kohaliku omavalitsuse volikogu valimisõhtul Tallinna valimisstaabis abilistena häälte lugemisel ning valimispäevale järgneval päeval häälte ülelugemisel. Tegemist oli ainulaadse võimalusega näha demokraatlikku protsessi lähivaates, sest just Sõle Spordikeskuses paiknenud staabis kujunes välja Tallinna volikogu koosseis. Oma kogemuste üle arutlevad PERGi õpilased Astrid, Cordelia, Maarja ja Vanessa. Artikkel on valminud Pelgulinna lehe jaoks.
Cordelia: Milliste ootustega te häälte lugejateks läksite? Mida lootsite kogeda?
Maarja: Mul ei olnud mingeid konkreetseid ootusi, pigem tahtsin näha, kuidas demokraatia päriselt toimib. Arvasin, et see korraldus on lihtsalt paar inimest, aga tegelikult oli kogu protsess palju suurem ja põhjalikum, kui eeldasin.
Cordelia: Ma mõtlesin ka, et seal on umbes kümme inimest, aga tegelikult oli neid ligi kolmkümmend – lisaks valimiskomisjon, vaatlejad ja turvamehed. Kas tundsid, et sind kui noort võeti seal suures seltskonnas tõsiselt?
Maarja: Jah, täiesti. Mind koheldi võrdselt, keegi ei teinud erandeid, sest olen õpilane või esimest korda sellises rollis.
Astrid: Minu jaoks oli kogu protsess üllatav, sest häälte ülelugemine polnud üldse selline, kuidas olin seda ette kujutanud. Siiski täitusid kõik mu ootused ehk sain hääli lugeda ja näha, kuidas see süsteem töötab.
Vanessa: tahtsin näha, kuidas üldiselt kogu see protsess välja näeb. Lootsin, et näen ka kohe tulemusi.
Cordelia: Kui lihtne või keeruline tundus kogu protsess seestpoolt vaadates?
Astrid: Valimisõhtul oli jaoskonnas rahulik õhkkond, kõik teadsid täpselt, mida teha. Sekeldusi polnud ja kõik oli süsteemne.
Vanessa: Jah, midagi konti murdvat seal ei olnud. Turvalisusele ja reeglitele pandi palju rõhku. Näiteks tohtis kasti avada ainult siis, kui kolm komisjoni liiget olid juures. Iga hunnik loeti mitu korda üle. Töö oli pingeline, aga see kestis nii lühikest aega, et ei olnud väga hullu.
Cordelia: Mis tunne oli, kui kell kaheksa need hääletuskastid välja toodi ja hääli lugema hakati?
Vanessa: Alguses oli pigem lõbus – inimesed plaksutasid ja tegid nalja. Pingelisemaks läks hiljem, kui tulemused hakkasid tulema ja neid reaalajas jälgiti.
Cordelia: Jah, alguses oli mõnus õhkkond, aga öö lõpuks olime kõik zombid. Me lõpetasime umbes kell üks öösel, aga kogu aeg oli rahulik, keegi ei surunud tagant.
Vanessa: Ma järgmisel päeval ülelugemisele ei saanud enam tulla, jäin haigeks – spordikeskuses oli nii külm, et istusin valmisõhtul terve õhtu mantel seljas.
Astrid: Tutvustame lugejatele ka, mida täpselt tegime.
Maarja: Valimisõhtul ehk esimesel päeval hakkasime kõigepealt välisjaoskondadest tulnud ümbrikuid läbi vaatama, templitega kinnitama ja sedelid kandidaatide järgi sortima. Iga häältekuhi loeti vähemalt kaks korda üle, ja kui numbrid ei klappinud, loeti uuesti, kuni kõik oli õige. Kui mõni kandidaat oli saanud 800–900 häält, siis läks asi juba tõsisemaks – üks loeb, teine kontrollib, kolmas kinnitab.
Cordelia: Meie kooli fookuses on küsimus, et kuidas lahendada suure mõjuga ühiskondlikke probleeme ja seetõttu räägime palju tugeva demokraatliku Eesti hoidmisest. Seega huvitab mind, kas teie jaoks on selle kogemuse põhjal Eestis demokraatia pigem tugev või habras?
Vanessa: Ma ütleksin, et tugev. Ma ei näinud ühtegi võimalust, kuidas keegi saaks petta – kõik kontrolliti üle ja inimesed olid väga erineva taustaga, aga tegid koostööd.
Maarja: Jah, kõik pingutasid ühise eesmärgi nimel. Oli näha, et seda süsteemi võetakse tõsiselt.
Cordelia: Jah, inimesed olid ikkagi täpsed. Kui oli mingi veider sedel või natukenegi imelikult kirjutatud number, siis arutati see koos läbi. Kõik oli hästi kontrollitud.
Vanessa: Ja seda ikka esines, sest arusaamatuid ja kehtetud sedeleid oli päris palju.
Cordelia: Kas see kogemus pani teid valimistulemusi rohkem usaldama?
Astrid: Kindlasti. Ma nägin, kui palju inimesi ja ettevalmistusi on vaja, et see kõik toimiks. Nüüd hindan kogu protsessi palju rohkem.
Maarja: Sama siin – ma nägin, kui põhjalikult kõike üle loeti. See annab kindlustunde, et süsteem on usaldusväärne.
Cordelia: Kas te arvate, et noori võiks veel rohkem kaasata sellistesse suure mõjuga rollidesse?
Maarja: Jah, kindlasti tuleb noori tuleks kaasata. See aitab aru saada, kuidas asjad päriselt toimivad, ja annab kogemuse, mis tuleb tulevikus kasuks.
Vanessa: Nüüd peale valimisi teame, et kohalikel valimistel oli hääletamisest osavõtt 59,2%. Kas seda on teie arvates vähe või palju või täitsa okei tulemus?
Maarja: Ma arvan, et see on päris hea. Alati võiks rohkem olla, aga vähemalt on trend tõusuteel. Mul on hea meel, et nüüd oli valimisaktiivsus suurem, kui eelmisel kolmel korral. Minu jaoks on oluline, et inimesed julgevad ja tahavad oma arvamust avaldada, oma kohalikke otsustajaid valida ja elukeskkonda parandada.
Cordelia: Aga kuidas veel enam noori valima saada?
Astrid: Kui noortena valimas käime, siis näitame, et meie hääl loeb ja just siis hakatakse meiega rohkem arvestama.
Maarja: Meie koolis oli näiteks õpilaste endi korraldatud valimisdebatt, mis on väga hea viis, et poliitikutega tutvuda. Lisaks tuleb noori julgustada, et otsus, mille täna teed, ei pea sind kogu eluks määrama. Sul on alati võimalus oma otsust muuta. Peaasi, et sa üldse otsustad ja osaled.