Tallinna Haridusameti väljaantava Aasta gümnaasiumiõpetaja tunnustuse pälvis tänavu teiste seas ka PERGi õpetaja ja loodusainete arendusjuht Marion Villemson. Marion jagas sel puhul oma mõtteid õpetamisest ja loodusainetest - juttu tuli nii lõimingust kui ka praktilistest ja elulistest näidetest. Auhind anti üle 2. oktoobril toimunud galal.

Missugune oli sinu teekond õpetajaks saamiseni? Miks sind just pedagoogika ja teistele loodusainete avamise poole tõmbas?

Nagu vist paljud õpetajad, nii arvasin ka mina, et õpetajaks ma küll kunagi ei hakka. Lisaks teadlaseametile mõlgutasin gümnaasiumis mõtteid hoopis spordi, teatri või kirjanduse õppimise suunas. Küll aga meeldisid mulle loodus- ja reaalained ühtviisi väga. Mul olid ka põhikoolis väga head matemaatika-, keemia- ja bioloogiaõpetajad, aga arvan, et huvi tuli kindlasti kaasa ka kodust. Lõpuks otsustasin õppida geenitehnoloogiat, sest seal on ühendatud mitmed ained.

Geenitehnoloogia bakalaureuseõpingute ajal hakkasin vabatahtliku tööna Rändava bioklassiga mööda Eestit kooliõpilastele praktikume ning loenguid andmas käima ning pean tunnistama, et nautisin sellist teaduse populariseerimist üle kõige. Ülikooli kõrvalt hakkasin noorsootöötaja ja teaduse populariseerijana töötama ka inseneeriakallakuga noortekeskuses ning sealt edasi tunduski loomuliku sammuna proovida kätt ka õpetajaametis. Bakaõpingute viimasel aastal kandideerisingi Jõgevamaa Gümnaasiumi bioloogiaõpetajaks ning osutusin ka väljavalituks. Mul on väga hea meel, et just Jõgevale sattusin, sest koolipere ning õpilased võtsid mind hästi vastu ning sain aru, et õpetamine on midagi just mulle. Loodusteadused on mulle alati meeldinud, aga eriti meeldib mulle neist just populaarteaduslikus võtmes rääkida ning pärast lõpetamist otsustasingi minna just gümnaasiumi loodusteaduste õpetaja magistrisse bioloogia-, keemia- ja füüsikaõpetajaks õppima.

Magistri viimasel aastal tegin korra ka õpetamisest pausi ning proovisin kätt ametnikuna, aga sain juba mõne kuuga aru, kui väga ma ikka kooli igatsen ja otsustasingi naasta.

Mida pead õpetajana tunnis kõige olulisemaks?

Ma arvan, et õpetamise eeldus on usalduslik suhe õpilastega. Selle loomine nõuab aega (minu kogemusel ikka vähemasti pool aastat) ning selle aja jooksul õpivad nii õpetaja kui ka õpilased, millistes piirides koostöö toimib. See üksteise tundmaõppimise aeg on minu jaoks äärmiselt oluline, sest nii saan aimu klassi huvidest, huumorist ning eelteadmistest. Sellest lähtuvalt on järgmisi tunde palju lihtsam planeerida.

Kahtlemata on huvi äratamine tänapäeva infoküllases maailmas väga oluline, aga väga oluline on oma õpilastele ka selgitada, miks me mingit teemat käsitleme. See sai mulle selgeks juba üsna esimestel tundidel, kui ligi 8 aastat tagasi koolis töötamist alustasin. Mul oli klassis üks noormees Roman, kes kuidagi väga ekspressiivselt küsis, "Õpetaja, miks me seda teemat õpime?". Pärast seda pole ma kunagi oma tundi ilma sellele küsimusele mõtlemata läinud. Lisaks sellele, arvan, et väga oluline on õpilastele ka selgitada, miks ma mingi õppimismetoodika mingi teema käsitlemiseks valin. Olen ka sellist selgitustööd üritanud oma tundidesse põimida.

Kuidas tuua loodusained tundi viisil, et need pakuks põnevust ega jääks pelgalt teoreetiliseks teadmiseks? Kuidas näidata päriselt ümbritseva maailma ja elusorganismide toimeloogikat?

Kahtlemata on loodus- ja reaalainete õpetamine väljakutse. Teemad on abstraktsed ning nõuavad head kujutlusvõimet. Seepärast üritangi ma mikrotasandil toimuvate protsesside iseloomustamiseks tuua alati näiteid meid ümbritsevast makromaailmast, juhtides tähelepanu ning tuues paralleele õpilastele tuttavatele objektidele.

Ka katsete tegemine on asjakohane ning katsete eesmärk võib tunniti olla erinev. Mõnikord on katse eesmärgiks lihtsalt meelelahutus ja huvi äratamine, teinekord aga avastusõpe, mille käigus tuleb õpilastel ise jõuda teoreetiliste teadmisteni. Väga oluline on tunnis aga ka arutlemine nii õpilaste enda vahel kui ka õpetajaga, sest ainult nii saab õpitu osaks õpilase maailmapildist. Kahtlemata tuleb teha ka nalja – vahest see õnnestub, vahest mitte, aga üritada tasub ikka, sest mällu talletuvad paremini need faktid, mis seostuvad emotsioonidega.

Lisaks sellele on loodusteaduste õppimisel väga oluline teadvustada, et uute teemade õppimiseks on paraku vaja ka varasemaid teemasid süvitsi mõista ning meeles hoida ja see ongi raske. Juurdekasvuuskumus tuleb aga appi: kõik on võimelised loodusteadusi mõistma, vahest piisab selleks ainult mõnede varasemate õpilünkade lappimisest ning kogu süsteem jookseb paika.

PERGi õppekavas on oluline roll ainetevahelisel lõimingul. Kuidas loodusainetes teemasid omavahel seostate?

Õppisin teadlikult magistris mitut eriala, et ka ise võimalikult palju erinevaid loodusteaduste vahelisi seoseid märgata ning neid õpilasteni viia. Just loodusainete riikliku õppekava süsteemse õpetamisega PERG mind võluski. Meie õppekava on üles ehitatud nõnda, et õpilased saaksid mingid vajalikud eelteadmised ühes aines enne kätte, kui teises neid tarvis läheb.

Näiteks lõpeb keemia juba G2 1. trimestriga ära, viimaseks teemaks on biomolekulide ehitus, millega bioloogid G2 2. trimestril kohe jätkavad. Eelmisel aastal näiteks valmistasimegi keemia viimase ja ühtlasi bioloogia esimese tunni bioloogia- ja keemiaõpetajate ühistööna ette, käsitlesime valke, lipiide ja sahhariide mõlema aine vaatenurkade alt ning andsime õppejärje keemialt sujuvalt üle bioloogiale, et ka õpilastele ainetevahelisi seoseid paremini näitlikustada.

Lisaks sellele on veel üheks toredaks näiteks meie G1 mõeldud loodusteaduste tüvisammas, mille eesmärgiks on isegi mitte niivõrd lõiming ise, vaid just õpilaste ettevalmistus gümnaasiumis loodusteaduste õppimise jaoks. Kordame kõige olulisemaid teadmisi põhikooli õppekavast, õpime laboritööde metoodikat ning protokollimist ja käsitleme gümnaasiumi loodusainete sissejuhatavaid teemasid. Näiteks on gümnaasiumi kõigi loodusainete õppekavas ühel või teisel viisil sees loodusteadusliku meetodi õppimine ning karjääriteemad, mõõtmised ning nende täpsus, aine ehitus, universumi struktuuritasemed ja muud. Meil ongi võimalik neid kõiki esimesel trimestril ühe kursuse raames õpetada. Näiteks aatomite ehituse teema ja perioodilisustabeli lugemise oskus on ühtviisi vajalikud nii keemikutele kui füüsikutele. Veel üheks toredaks näiteks on kolorimeetria praktikum, kus õpime kasutama Vernieri andmelugereid, millega on võimalik igas loodusaines eksperimente teha. Lisaks sellele tutvume kontsentratsiooni mõistega, analüüsime, kuidas saab matemaatikas õpitud lineaarvõrrandit loodusteaduste uurimisel kasutada, meenutame mõistet lainepikkus ning valguse neeldumine jne.

Palun räägi veidi ka energeetikakursusest, mis juhatab sisse G3 õppeaasta. Kas võib öelda, et see on väga tänapäevane kursus ehk tegelete just sellega, mis praegu energeetikavaldkonnas toimub?

Kõige huvitavam PERGi kursus mu enda jaoks ongi just "Energeetika", mille käigus tegeleme ühe nurjatu probleemi ehk energiamajanduse jätkusuutlikkuse teemaga. Kahtlemata on tegemist uuendusliku ja ainulaadse kursusega, mille eesmärgiks ongi taaskord näidata päris elu komplekssust ja seda, et reaalses maailmas ideaalseid lahendusi ei eksisteeri. Kui tahta mõnda suurt probleemi lahendada, on tarvis teadmisi ning koostööd mitmest valdkonnast, nii loodus-, reaal- kui ka sotsiaalainete poolelt. Seda üritamegi õpilastele edasi anda erinevaid (aktiiv)õppemeetodeid kasutades, aga ka külalisesinejaid kaasates.

Sel kursusel meil päris selliseid traditsioonilisi ainetunde polegi, vaid tegemist on pigem teemapõhise lähenemisega. Tegeleme küll riiklikus õppekavas ette nähtud õpitulemuste omandamisega, aga põimime sekka teemasid, mis õpikutesse veel piisavas mahus jõudnud ei ole (näiteks vesinikuenergeetika). Teemade poole pealt tutvustame nii tuuma- kui ka taastuvenergeetikat, nii ajaloolisi energiatootmise viise kui ka tulevikutrende, valimata pooli ning rääkides nii ühe kui ka teise eelistest ja puudustest.

Näiteks on meil kavas energiasalvestamise teema, kus võrdleme erinevate akude omadusi, nende loomiseks vajaminevaid materjale jms ehk siis ühtekokku jõuavad traditsioonilises mõttes nii keemia, füüsika kui ka geograafia.